Ilm oli ilus, loota oli ilusat päeva. Nii ka läks.
Väga kaunis koht oli Vanajõe org. Seejärel liikusime bussiga Kõpu tuletorni juurde ning sealt edasi Ristna tuletorni juurde. Kahjuks kumbagi tuletorni sisse me ei saanud, vaatamata sellele, et Ristna majaka infoplakat ütles otsesõnu, et hooaeg on avatud alates 1.maist. Küllap siis on hiidlaste arvates turismi jaoks veel liiga külmad ajad või on tegu peenemat sorti hiidlaste huumoriga, millest Saaremaalt tulnutel võib olla mõistmisega raskusi. Tahkuna majaka juurde me sel korral ei jõudnudki.
Majakate juurest liikusime Kalana sadamasse. Oli mõnus kividel hüpelda, auguga kive otsida ja päikesepaistet nautida. Bussis oli võimalik avastada ka Hiiumaa metsikut loodust - nägime põtra, ka hirved jooksid üle tee...
Tee läks läbi Kõrgessaare, kohalike seas pigem tuntud kui Viskoosa. Seal elavad 4.klassi õpilase Kaspari vanavanemad. Kaspar viis neile natuke saaremaist karulauku. Viskoosa vääriks samuti pikemat avastamist, aga ehk siis mõni teine kord.
Üks müstiline koht on Eiffeli torn. Ei, me ei sõitnud Pariisi, vaid Rootsi külast läbi Reigi külla, kus asub unikaalne torn ja kõik muu kummaline, imestavapanev ja lõbus. Torn on valminud 2007. aastal (torni kõrgus on 31,4 meetrit) ja selle ning kõik muud toredad atraktsioonid on valmistanud kohalik külamees Jaan Alliksoo.
Hiidlaste pealinn on Kärdla. Kuna kõhud olid tühjad, siis mindi keha kinnitama. Peale seda Aia tänavale arteesiakaevule - mõni võttis seda unikaalset vett ka pudeliga reisile kaasa, teised kustutasid janu koha peal.
Poodelmine on ekskursioonide kohustuslik programmi osa - ei pääsenud sellest meiegi. Poepeatusi tegime Kärdla Selveris ja Emmaste Coopis. Emmastes oli ka tore madalseiklusrada, kus sai mõnusalt aega veeta.
Aga enne Emmastet jäid tee peale veel barokk-stiilis Suuremõisa loss ja eraldi saareke - nimelt Kassari, kus kohaliku vägilase Leigeri hargivahest läbi mindi; legend räägib, et muidu pole justkui Hiiumaal-Kassaris käinudki. Sellepärast. Tahtsime Kassari muuseumi ka minna, aga see oli suletud. Saar ise ikka kena ja paksult hanesid-laglesid täis nagu praegusele aastaajale kohane.
Sõru sadamasse tagasi jõudes uudistasime pisut 35 m pikkust ja 8 m laiust kolmemastilist mootorpurjekat “Ernst Jaaksoni”. Omaette vaatamisväärsus oli ka julge luigepere, kes olid oma pesa teinud kõnniteest vaid mõne meetri kaugusel asuvale adruvallile.
Kas me mahume praamile? Selline küsimus oli nii mõnegi õpilase mõtetes, sest teised autod muudkui läksid ja läksid, praam tundus juba triiki täis olevat, aga ikkagi, lõpuks, viimane masin, mis praamile sõitis, oli Kalle Bussid Mercedes-buss, mille reisijateks me seekord olime.
Meie seiklus oli peaaegu läbi. Siiski, saime ka kaptenisilda uudistama. Oleme väga rõõmsad ja tänulikud, et selline võimalus meile avanes. Saime teada, et laev sõidab kiirusega 9 sõlme, mis on ca 18 kilomeetrit tunnis. Kes soovis, sai ka tüürimehe uhkele toolile istuda. Üllatusena selgus, et enamuse ajast juhib laeva inimese asemel hoopis AI.
Oli tore reis!
