Sel aastal tähistame Mihkel Ranna dendraariumi 100. sünnipäeva.
Mihkel Rand (Otsa Mihkel, Mihail Rand), sündis 11. detsembril 1871 Otsa-Mihkli talus Neemi külas, Saaremaal. Ta kasvas talupoja peres ja õppis juba noores eas sepatööd. Külasepana saavutas ta peagi ümberkaudsete talumeeste tunnustuse. Kuid tema südames oli tärganud salasoov kasvatada puid, põõsaid ja lilli. See unistus jäi esialgu täitumata, sest Mihkel kutsuti Vene-Jaapani sõja tõttu tsaariarmeesse. Sõjast naasnuna tuli tal taas sepatööga elatist teenida, kuni 1914. aastal viis uus mobilisatsioon ta maailmasõja tandrile. Õnneks pääses Mihkel tervena ja asus jällegi oma vanale kohale alasi ääres.
Mihkel abiellus ja ehitas väikese maja, millest pool oli sepikoda. Kuid tema õnn jäi üürikeseks, sest naine ja pisipoeg surid. Mihkli lein oli nii suur, et valu tuimestamiseks hakkas ta puid ja põõsaid aeda tooma. Esimesed istikud said siia eelmise sajandi algusest – kased, saared, kuused -, kõige tavalisemad meie metsade puud. Suurem aia rajamine algas 1925. aastal, kui Mihkel oli 53-aastane ja esimene suurem töö oli allee istutamine. Selleks oli tal vaja raiuda ja kaevata paesse augud ja täita need mullaga. Mihkli lemmikud olid okaspuud. Lehtpuid istutas ta aeda selleks, et näidata okaspuude ilu. Dendraariumis on üle 100 puu- ja põõsaliigi, ka palju haruldasi puu- ja põõsaliike, nagu korginulg, jaapani lehis, must mänd, kalifornia ebaküpress, virgiinia kadakas, kreeka pähklipuu, valge mooruspuu, himaalaja hortensia, amuuri korgipuu, äädikapuu, amuuri viinapuu ja karvane sirel.
Mihkel käis läbi kõik Saaremaa liigirikkamad mõisapargid, astus ühendusse Tartu Ülikooli botaanikaaia ning õppe- ja katsemetskonnaga, mitme Tallinna ja Viljandi puukooliga, kust sai rohkesti taimmaterjali. Koos võõrpuuliikide, viljapuude ja lilledega leidsid aias koha ka huvitavad kivid, omapärase kasvukujuga puutüved ja -oksad, mis Mihkli poolt maitsekalt paigutatuna andsid aiale erilaadse ilme.
Paraku ilmnes peagi, et paljude võõrpuuliikide jaoks oli rähane kasvukoht siiski liialt kuiv, mistõttu taimede kasv jättis soovida. Ent sellestki raskusest leidis Mihkel Rand väljapääsu: ta ehitas hollandi-tüüpi tuuleveski, mis pani tööle pumba, reljeefi iseärasusi arvestades aga rajas aeda tiheda kraavikeste võrgu. Tuul pani pumba tööle ja vesi valgus kraavikeste kaudu lühikese aja jooksul iga taimeni ning seda jätkus isegi väikese purskkaevu toitmiseks. See originaalne kastmissüsteem ei ole kahjuks säilinud.
Dendraarium on koht, kus tema Mihkel Rannavaim elab edasi. Aia kauaaegne hooldaja, meie koolijuht Jaak Nõgu ema Arma Nõgu teab palju põnevaid lugusid Mihklist ja tema elutööst.
Mihkli lemmiklaul oli "Kodukotus".
Mu meelen kuldne kodukotus,
Ma sagedast näe und veel sest,
:,: Kos õndsa esä kallis kotus
Mind varjas, väikest latsekest. :,:
Mihkel Ranna elutöö ja pühendumus looduse hoidmisele on jätnud sügava jälje nii kohalikku kogukonda, kui ka laiemalt Saaremaa ja Eestimaa looduskaitsesse.
