Üks nädalavahetus võib olla erilisem kui teine. Nii juhtus, et Pöide kooli ja lasteaia juht palus oma personali mõnusasti mandrile kasulikku meeldivaga ühendama. Teeolud olid jaanuari teisel nädalavahetusel kahtlemata seiklusrohked. Kes meist ei mäletaks seda lumemöllu, mis Saaremaale jäänutele veelgi suuremaks osutus. Hoolimata takistustest jõudsid kõik kaksteist vabatahtlikku õnnelikult sihtkohta. Kummardus auto- ja bussijuhtidele, Jaak, Jüri, Liis, Monika!

Algatuseks peatuti Püha Johannese Koolis, kohtuti sealse juhtkonna ning õpetajatega, imetleti uut koolimaja ning kostitati end kooli restoranilõunaga. Meie kooli meespere aitas sujuvalt kaasa õhtuse jõulupeo tarvis toolide tassimisega. Taustaks toimus kooli avatud aatriumis gümnaasiumi õpilaste tantsutund, mis lisas õrna romantikat rahustavalt hubasesse ja pühalikku kooli keskkonda.

Muljed koolist olid ülevad. Kahtlemata on tegu range moraaliga haridusasutustega, mille suunas vaatab järjest enam mitteusklikke lapsevanemaid. Meie vestluse hetkeks oli kooli 29 kohale sisseastumisavaldusi laekunud juba 160, ja tähtaeg polnud veel käeski! Inspireeriv oli nende teekonna lugu, mis algas väikeses kambas ja kulges mööda erinevaid kitsikusi ja katsumusi pea kümme aastat. Põhisõnum oli, et kui oled endas kindel, jagad südamega, sead esikohale inimlikkuse, oled nõudlik ja kannatlik ning teenid kogukonda kella vaatamata, siis antakse sama mõõduga vastu. Antakse vastu üks ime teise järel ja unistused saavad teoks. Ilma liialdamata, liikusime edasi kergelt hõljudes, autoaknast mööduvad lumekuhjad mõjusid pigem pilvedena.

Järgmine peatus Aegviidu Ajaleidja loomemaja. Ja võta näpust - ühine aeg oligi, nagu lumest leitud. Meid ootas väga kodune ja mõnus õhtusöök peedikotlettide, värske salati, mango-chia magustoidu ja muu maitsva keskel. Joogaõpetaja Liis kostitas meid lisaks teeseenejoogile ka kandleviiside ning põneva meeskonnaharjutusega. Saime teada, mida me endas ja teistes kõige olulisemaks peame. Emakeeleõpetaja Marisel oli kaasas teraapiline vahaplastiliin, Dixiti kaardid ning kaks minifilmi kirpudest ja liblikast. Saime  näha kuidas muuta vigade parandus eduelamuseks ning miks hinnangutega peab olema ettevaatlik. Kui toiduhaldjas Reelika pani lauale Mikaado, oleks meeleolu kandnud hommikuni, kuid peagi tuli unele teed teha, sest hommikuprogramm ahvatles välja puhkama.

Järgmine hetk juba joogataski Liis meid maast lahti. Hurmavad lõhnad söögitoast ei petnud, laud oli lookas ja seda kroonis hurmaa, mille kasutamisel oleme me edaspidi kõik palju julgemad. Aitäh, Reelika ja Irja!

Jätkuvalt mõnusas rütmis vantsisime hanerivis läbi lume ja üle raudteede matkarajale, kus loomemaja kokk-kunstnik-loodusgiid saatis meid metsa, et vaikuses oma mõtetega silmitsi seista. Kummalisel kombel leidis igaüks just endale paraja harjutuse: kes vaatas tõtt oma peegelpildiga, kes nuttis välja kuhjunud emotsioonid, kes tundis tänulikkust väljasõidul kogetu või meeskonnas toimunu eest.

Loomemajja naasnutena kostitati meid taas toeka einega loomemaja rahva poolt. Pöide meepotike ja traditsioonilised koolijuhi küpsised tänutäheks ulatatud, järgnes tagasitee lumeseiklus kõigil koduukseni välja - õnnelikult ja tervelt!
Pöide Kooli esimene kollektiivne väljasõit jääb meelde ja südamesse - mitte ainult sellepärast et ta oli esimene - ta oli ka eriline ja paljulubav. 

Õppereisist tegi kokkuvõtte eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maris Rebel,