Kuidas muuta üks tavaline halli ja jaheda kevadilmaga koolipäev eriliseks nii, et see tekitaks elevust nii suurtes kui ka väikestes? Pöide kooli pere, lasteaiamudilastest täiskasvanuteni, moodustas staadionile käsikäes seistes naerunäo, sest heal mõttel ei tasu ju lasta raisku minna. Pealegi – spontaansus on üks Pöide kooli märksõnu.

Direktor Jaak Nõgu sõnul on üks kogukonnakooli plusse see, et vahvaid asju saab teha spontaanselt. “Meie koolipere on piisavalt väike, et kõik neist osa saaksid,” ütleb Nõgu.

Kui õpetajate toas tuli arutusele idee moodustada spordiväljakule kooliperest mingi kujund, mida saaks ülevalt drooniga filmida, pakkus muusikaõpetaja Artur Müür välja: teeme naerunäo, süda on ju nii tavaline! Mõte meeldis teistelegi ja nii oli otsus tehtud: saagu naerunägu!

Saarte Hääle ajakirjanike külaskäigu ajaks on kunstiõpetaja Reine Uspenskil visand paberil valmis. Jääb üle vaid koolipere õue kutsuda ja paika sättida. Õpilased moodustavad näo ümmarguse kontuuri ja õpetajad naerusuu. Lasteaiamudilased saabuvad oma majast koos oma õpetajatega – neist saavad naerunäo silmad.

Droonioperaator ehk Saarte Hääle fotograaf Maanus Masing jagab veel viimaseid soovitusi ja juba tõusebki tema juhitav tehnikavidin põnevil koolipere pilkude saatel kõrgustesse. Vahva ettevõtmine jäädvustatud, võib päev tavalises rütmis jätkuda.

Õpetaja Reine Uspenski sõnul on väikese maakooli rahulik rütm see, mis talle väga meeldib.

“Töötan siin alles esimest õppeaastat ja olen väga rahul – siin on väga mõnus!” kinnitab ta. “Kõik saavad üksteisega kontakti, kõike saab kokku leppida, kõik sujub. Minul kunstnikuna on vabad käed – ideaalne!”

Väikese klassiga töötamine annab võimaluse viia tund läbi looduses või lõimida kunstitunde teiste ainetundidega.

“Tänu sellele mõistavad lapsed, et kunst ei ole midagi eraldiseisvat, vaid üks elu osa,” märgib Reine, kes püüab oma õpilastes arendada nii käelist osavust kui ka loovust.

Oma pasunakoor

Kooli muusikaõpetaja Artur Müür pani rohkem kui viis aastat tagasi aluse Pöide pasunakoorile. Sellest, kuidas ta lihtsalt pasundajatest puhkpillimängijaid vormima hakkas, kirjutas toona ka Saarte Hääl.

“Osa nendest õpilastest mängib praegu piirkonna esindusorkestris – Orissaare brassis,” märgib Artur, kelle juhitava brassi koosseisu kuulub 11 õpilast. Esinemisvõimalusi on noored saanud üksjagu, näiteks Hiiumaa puhkpillipäevadel ja Halinga puhkpillifestivalil, viimati aga 23. veebruaril Tornimäel vabariigi aastapäeva tähistamise üritusel.

Pöide pasunakooris aga tegutseb esimest aastat uus põlvkond – 3.–4. klassi lapsed, kokku seitse-kaheksa algajat muusikut.

Üks viie aasta eest Pöide pasunakooris alustanud ja praegu Orissaare brassi kuuluvatest muusikutest on Pöide kooli 7. klassis õppiv Katre Antonov.

“Pasunakooris tekkis mul pillimängu vastu suurem huvi,” lausub ta.

Katre tunnistab, et on vahel mõelnud, et suuremas koolis käia oleks ägedam.

“Kui klassis oleks rohkem rahvast, saaks tunnis kergemini spikerdada,” ütleb Katre. “Kuna meil on õpilasi vähe, siis on suurem oht vahele jääda. Samas on väike kool vahva, kõik tunnevad kõiki. Ja kaklusi pole nii palju.”

Õpetajad on Katre hinnangul lahked ja mõistvad – kui tekib probleem, saab selle hõlpsasti lahendatud. Ja koolipäev algab mõistlikul ajal, kell 8.45, mitte liiga vara hommikul.

Oma kooliga on rahul ka 9. klassis õppiv Katrin Linde. “Orissaare gümnaasium pole küll kaugel, aga mulle meeldib pigem oma väike ja hubane kool, kus inimesed tunnevad üksteist paremini,” lausub ta.

Katrini sõnul teab ta nimepidi isegi kõiki esimese klassi lapsi. “Olen nende suur lemmik,” lisab ta.

Väikese kooli pluss on tema hinnangul ka see, et õpetajad ja õpilased tunnevad üksteist väga hästi. “See tekitab koduse tunde,” leiab Katrin.

Tema oma klassi kuulub vaid neli õpilast. “See arv pole alati nii väike olnud,” märgib üheksandik. “Esimeses klassis oli meid kaheksa, kuuendas ja kaheksandas viis.”

Pärast Pöide kooli lõpetamist kavatseb Katrin õpinguid jätkata Saaremaa gümnaasiumis. “Kaugemal õpin iseseisvust paremini kui kodu lähedal,” põhjendab ta. “Loodetavasti saan linnas ühikakoha.”

Kes lollitab, kes mitte

Seitsmendik Madis Laas ja kaheksandik Joann Kärner kuuluvad mõlemad koolibändi, mis saab harjutamiseks kokku aulas. Madis istub trummide taga, Joann on bassimees.

“Rokitaoline toode,” ütleb Madis naerdes bändi repertuaari kohta.

Seni veel nimetu bänd kavatseb publiku ette astuda mai lõpus.

Madis ja Joann mängivad ka Orissaare brassis – esimene trombooni ja teine trompetit.

Madise sõnul Pöide koolis huvitegevust jagub: ehitajate klubi väiksematele, puutööring, robootika, puhkpilliring, loodusring, spordiring...

Kuna Joann elab koolist viie kilomeetri kaugusel, liigub ta kodu ja kooli vahet koolibussiga.

“Selleks, et kodus jääks vähem õppida, püüan suurema osa koduseid töid teha ära vahetundides ja pärast tunde, sest koolibuss tuleb alles kell neli,” lausub Joann.

Oma kooliga on poisid rahul. “Siin Pöide koolis on hea rahulik,” leiab Joann. “Mulle sobib siin kõik – väikesed klassid, see, et kõik üksteist tunnevad. On tore, et ma saan just selles ja mitte mõnes suures koolis käia.”

“Õpetajad on meil pigem mõistvad,” räägib Madis. “Nende suhtumine oleneb muidugi õpilasest,” lisab ta. “Meie, poistega, on nad rangemad, sest meile meeldib lollitada ja vahel läheb meil midagi katki ka. Tüdrukud on pigem vaiksed.”

Madise sõnul oli ta esimeses klassis puhta viieline. “Pärast seda on hinded natuke allapoole läinud,” tunnistab noormees. Aga oma lemmikaines, eesti keeles saab ta hästi hakkama.

Joann on nelja-viieline. “Mõnikord tuleb üks kolm, aga seda juhtub üsna harva,” märgib ta.

Pärast 9. klassi plaanib Joann edasi õppida Kuressaares. “Linnas on õppinud ka mu vend ja õde,” märgib ta.

Pöidekad: meie tugevus on ühtehoidev kogukond!

Milline on Pöide kooli ja kogukonna olevik ja missugune võiks olla tulevik, jagasid oma mõtteid kooli hoolekogu esimees, vilistlane Ly Miil, Pöide osavallakogu aseesimees Marina Treima ja teenuskeskuse juhataja Toomas Oll.

Toomas Oll: Praegu meie kooli nelja- ega kuueklassiliseks muutmine ei ähvarda. Õnneks on meile antud veidi armuaega. Loodan, et see aeg saab hästi ja õigesti sisustatud. Tasapisi tuleb selle nimel püüda, et kooli õpilaste arv suureneks.

Ly Miil: Võitluses oma kooli säilimise nimel on meid väga tugevalt toetanud ka need meie piirkonna lapsevanemad, kelle oma lapsed käivad Orissaare koolis.

Toomas Oll: Arvan, et trend tulla mandrilt Saaremaale väikestesse kohtadesse elama on kasvamas. Tööd saab ju teha ka kaugelt. Mida inimestel veel vaja on – kodu, kus elada, lasteaeda ja kooli. Paraku meil üüripindu praegu väga võtta ei ole, nende ehitamine nõuab raha.

Ly Miil: Meie suur pluss on siiski see, et ühendus mandriga on lähedal. Ja loomulikult on meil väga ühtehoidev kogukond.

Marina Treima: Meie piirkonna fenomeniks on aktiivne, kokkuhoidev ja üksteist toetav kogukond – kohaliku elu edendamisse on kaasatud kõik, erinevad põlvkonnad. Kogukond teeb koos talguid, toetab kooli ja lasteaeda, arendab Pöide keskuse visiooni. See kõik tekitab usaldust. Kuigi tegeleme eeskätt oma piirkonnaga, toetame – nii osavallakogu kui ka piirkonna inimesed – väga seda, et Orissaare gümnaasium säiliks. Et Pöide kooli lastel oleks valikuvõimalus, kas minna õppima Saaremaa gümnaasiumisse Kuressaares või hoopis lähemale, Orissaare gümnaasiumi.

Toomas Oll: Gümnaasium on kogu Ida-Saaremaa tugevus. Seega võitleme ka Orissaare eest.

Ühistarkus

Muide, Pöide kooli nime sai senine Tornimäe kool kogukonna soovil. Seni eraldi toimetanud kool ja lasteaed tegutsevad nüüd ühe asutusena, kus lapsi on kokku 62 – koolis 37 ja lasteaias 25.

“Saaremaa vallavalitsus pakkus esialgu, et senine Tornimäe põhikool võiks edasi tegutseda neljaklassilisena,” räägib direktor Jaak Nõgu. Kogukond sellise variandiga leppida muidugi ei tahtnud, vaid hakkas põhikooli kestma jäämise nimel tegutsema.

“Meie ettepanek vallavalitsusele oli lasteaed ja kool kokku liita, et siis, kui laps on lasteaia lõpetanud, ei tekiks koolivaliku tegemisel nii suurt kontrasti,” põhjendab Nõgu.

Ta ise peab koolijuhiametit alles esimest aastat.

“Suvel kõikide töötajatega vesteldes ütlesin, et esimesel aastal ma veel midagi üleliia muuta ei tahaks,” lausub Nõgu. Tunnistab aga samas, et endistviisi edasi minna on üsna raske, kuna uusi töötajaid on palju ja ka osa rolle vahetunud.

“Kindlasti on muutunud juhtimisstiil,” leiab direktor. “Minu juhtimisstiil pole ehk nii traditsiooniline, vaid pigem horisontaalne, ühistarkusega juhtimine.”

Üks uus algatus – millest on saamas traditsioon – on alustada iga uut koolinädalat ühiselt liikumis- ja keskendumisharjutustega. Selleks käib koolil abiks joogaõpetaja Liis Järvamägi.

“Õpime paremini üksteist tundma, süveneme, liigume, tunnetame oma keha, oma hingamist,” loetleb Jaak ühiste harjutuste plusse. “See on suurepärane moodus, et inimese sisse tekiks rahu.”

Osa Pöide kooli klasse on liitklassid: 2. ja 3., 5. ja 6. ning 7. ja 8. klass.

“Meie vaatame liitklasse mitte puuduse, vaid võimaluse ja tugevusena – ka õppemetoodika läbiviimisel,” ütleb Nõgu.

Põhikooliealisi lapsi on Pöide piirkonnas 81, kellest enamik õpib praegu mujal. Mida teha, et õpilaste arv Pöide koolis kasvaks?

“Suurema huvi jaoks, et siin piirkonnas elavad inimesed oma lapsed just meie kooli tooksid, on natuke veel liiga vara,” leiab Nõgu. “Meie teeme omalt poolt kõik selleks, et kool oleks perede jaoks avatud koostööpartner, kellega üheskoos lapsi eluteele juhatada. Iga pere langetab enda jaoks parima võimaliku valiku koolitee osas ja meie pakume rõõmuga selleks ühe omanäolise alternatiivi siin piirkonnas.”

Direktor möönab, et tema kaks vanemat last õpivad Orissaare gümnaasiumis, ent kuna seal on neil tekkinud oma sõpruskond, ta neid vägisi Pöide kooli üle tuua ei soovi. Küll aga hakkab Pöide koolis õppima pere pesamuna, kes praegu käib siinsamas lasteaias.

Nõgu kinnitab, et Pöide kool oma naaberkoolide, Orissaare gümnaasiumi ja Laimjala kooliga siiski ei konkureeri, vaid teeb sõbralikku koostööd.

“Just hiljuti toimus koostöös Orissaare gümnaasiumi ja Laimjala kooliga algklassidele suunatud ühine näitemängupäev,” lisab ta.

Tulid mandrilt

Koridoris ootab tunni lõppemist 3. klassis õppiva Emma ema Mariliis Karu koos õpilaste suure lemmiku, 8-aastase musta-pruunikirju Cavalier King Charles spanjeli Mäksiga.

Mariliisi sõnul meeldib talle aeg-ajalt kooli külastada ning lastega aega veeta. Paimaias Mäks on laste suur lemmik ja armastab väga suhelda – mis sellest, et koerake on kurt.

Pärnust Saaremaale kolinud Mariliisi sõnul on nii tütar kui ka tema ise – Mäksist rääkimata – väikese Pöide kooliga väga rahul.

“Mis teeb Pöide kooli heaks, on omavaheline suhtlemine ja üksteise tähelepanemine,” leiab Mariliis. “Mulle meeldib, et meie kooli direktoril on visioon, milline võiks Pöide kool tulevikus olla ja see visioon sarnaneb minu omaga.”

Esimest aastat Pöide koolis käiv Emma õpib liitklassis – 2. ja 3. klass – , kus on kokku kuus last.

“Pärnus oli mu lapse klassis üle kahekümne õpilase,” märgib Mariliis. “Praeguse kooliga võrreldes on see ikka väga suur vahe.”

Suur vahe on ema sõnul ka selles, kuidas tütar end koolis tunneb – siin tunduvalt paremini kui Pärnus. “Suures koolis, kus palju õpilasi ja palju saginat, oli üks-ühele tähelepanu vähem kui väikeses koolis,» räägib Mariliis.

Kuidas Saaremaa-elu Mariliisile kui endisele pärnakale tundub?

“Oi, ma armastan Saaremaad!” kinnitab Mariliis, kes lapsepõlves siin üsna sageli käis.

Naise sõnul on kohalikud tema pere väga soojalt vastu võtnud.

“Inimesed on siin kuidagi hoopis teistsugused,” lausub ta. “Olen küll Eestis, aga tunne on selline, nagu oleksin välismaal. Kuna ümberringi on nii toredad inimesed, ega siis kool saa kehvem olla.”

Ka kooli hoolekogusse kuuluv lapsevanem Kristi Soidla on pärit mandrilt. Kristi vanem tütart Seliise õpib 1. klassis, noorem, Sädeli, käib aga kohalikus lasteaias.

“Kui mu esimene laps sündis, oli minu jaoks väga oluline, et ta saaks õppida väikeses koolis,” ütleb Kristi. Seepärast oli tema jaoks väga oluline, et siinne kool säiliks.

Kristi sõnul kahtles ta vahepeal isegi, kas ikka panna laps kohalikku kooli, sest kindlust, kas kool jätkab 9-klassilisena või kärbitakse kuue- või koguni neljaklassiliseks, ei olnud.

“Klasside arvu vähendamine oleks meie koolile surmaotsus,” leiab Kristi. “Seepärast peame tõsiselt pingutama selle nimel, et meie kogukonna lapsed ei läheks Orissaarde, nagu praegu on väga suur tendents,” lausub ka Kristi. “Väike maakool on väga suur väärtus. Teeme, mis meie võimuses, et see püsiks.”

Sipsikud ja päikesejänkud

Oma külaskäigu lõpetuseks astume korraks läbi ka lasteaiast. Kohe kooli kõrval asuva kahekorruselise lasteaia hubastes ja kodustes ruumides tegutseb kaks rühma – Sipsikud ja Päikesejänkud. Kui sipsikud ehk sõimerühma põnnid asutavad end juba päevaune jaoks valmis, siis vanem rühm ehk päikesejänkud saabuvad parasjagu lõunalt. “Plov oli!” teatavad toidust oranžiks värvunud suudega lapsed. Vastuseks küsimusele, kuidas maitses, kiidavad mudilased, et väga hästi.

“Me meisterdasime lumikellukesi! Ja nüüd läheme magama!” räägivad päikesejänkud läbisegi.

On ka meil aeg asuda linna poole teele, kaasas purgitäis kaerahelbeküpsiseid, direktor Jaak Nõgu enda kätetöö. Aitäh, Pöide kool, oli põnev külaskäik!